igav neljapäev

tänane päev algas ilusti. sain autoga peaaegu õigeaegselt kooli, kuid tund oli maru igav. organisatsiooni käitumine ei ülatanud end taas mu lemmikaineks saada. samuti ka asjaajamise tund, kus õpetaja sai endale hüüdnimeks naerutaun - ta naerab iseenda naljade peale, mis pole üldse naljakad ja koosnevad enamasti tema vigadest, mis ta tunni jooksul teeb. arvab, et kui ise naerab, siis on kõik korras.

siis tuli majandusmata. kuna meil oli õpsiga probleem selles aines, siis saime endale uue õpetaja. kuid enne seda käisid jutud, kus paar tüdrukut olid käinud uut õpetajat vaatamas ja jälgimas. igavesti kuri pidi olema, venelane ja hästi tigeda nöoga. kõik kardsid, et mis sellest küll välja tuleb, kuidas me teeme eksami küll ära?! kui tund hakkas, olid kõik vait, nagu sukad. õpetaja nägi tõesti selline natuke kuri, kuid mitte nii kuri, kui teda oli kirjaldatud. hakkas kogunisti nalja viskama ning seletas uue osa, mida me võtma hakkasime nii ilusti lahti, et kohe hea tundega võib eksamile minna.

miks oleme me nii kerglsed inimesi lahterdama? kuri-hea, ilus-kole, tark-rumal, blondiin-arukas, jne. tihti ei anta inimesele võimalust ennast tõestada, kui juba on eelarvamused reas, mis segavad ka edasist suhtumist ja tegutsemist. kahju, et see nii on. nii palju loeb see, kuidas sa välja näed ja kuidas liigud, käitud.

helistasin oma kulla sugulasele, kes just vajas väikest rõõmu oma päeva ja kes suudab seda paremini anda, kui mitte mina, ta lemmiksugs? ajee.

jube hea on tulla koju, teades, et soe söök ootab. vahel pole nälgagi, kuid see toit erutab hingi ja meeli, siis lihtsalt tuleb selle kõige heaga neid kasta.

mu väike õeke on nii armas, ta teeb kõigi tuju nii heaks. aina kingib naeratusi siia-sinna, kes vähegi tähelepanu talle kingib.

gospelkoor on ikka mõnna. kuigi mõned laulud on juba aastaid lauldud, siis nüüd on nad nagu uues valguses, tänu maikenile. osaliselt. suur tänu kuulub ka mu vanematele, kes hoolimata kõigest on püüdmas seda asja koos hoida.

praegu oleme sellises seisus, kus kõik tundub ühesõnaga väljendades karjumisena. kui vaid suudaks mõelda sellele, et see, kes mu kõrval laulab, võiks ka välja kosta, oleks kõik ok. või kui ei laulaks mõtlemata, kas see ka õigest kõlab. või kui mõelda, et muusikat on võimalik teha ka gosplis ja et ka gosplis on oma pianod ja forted.

aga eks paistab mis saab.

elu tundub tore, kuigi finantsala pole meie pere tugevam koht. oleme naiivsete heatahtlikke inimestena usaldanud paljusid inimesi, kes seda on ära kasutanud ning otseses mõttes meie kulul elanud, seda kõike võlaks nimetanud, kuid kas ka see tagasi tuli?? nakaa.

see masendab, et me oleme püüdnud elada normaalset elu, meil on piisavalt sissetulekut, et külmkapp on head ja parenat täis, kuid lihtsalt me ei saa seda ise kasutada. tobe.

loodan, et Jumal tuleb oma lahendustega ka meie ukse taha. sest Tema teab ja Tema suudab.