Ajumaht

 Viimasel ajal olen palju mõelnud selle peale, kui palju informatsiooni meile pähe mahub. Peame meeles pidama meeletul hulgal igasugu paroole – Pangakaardi PIN, ID-kaardi esimene ja teine PIN, tööl arvutisse logimise parool, gmaili, facebooki paroolid, lisaks blogisse sisse, kooli siseveebi parool, koguduse emailikonto, koguduse appi rakenduse parool, Cherry konto, kino kontod jne.

Sünnipäevad – pere sünnipäevad, sugulaste sünnipäevad, sõprade sünnipäevad, kolleegide sünnipäevad, täiesti lambi inimeste sünnipäevad jäävad lihtsalt meelde.

Telefoninumbrid – ok, siin on ainult lähipere numbrid peas, telefon on teinud siin karuteene ja kahjuks ei tea ma enamuse numbreid peast.

Tööalased teadmised – just käis paar uut töötajat osakonna tööga tutvumas ja seletasin enda jaoks elementaarseid asju, mis teise jaoks oli „too much information“.  See kõik on selge, tuleb une pealt. Programm, juhendid, käskkirjad, seadused, kontaktinimesed, kõike tean või vähemalt tean, kust otsida.

Ja siis on kõikvõimalikud teadmised, mis on eluks vajalikud ja mis ei ole eluks vajalikud. Uudised, mida silmad, reklaamid, mida näed, logod, asukohad.

Informatsioon teiste inimeste kohta – mida tema teeb, kus ta käib, mida ta sööb, mida ta ei tohi süüa, kus ta käinud on, mida kogenud. Mis ta lemmikasjad on.

Hullumeelne.

Ja tegelt kui vähegi tahaks – mahuks nii nii palju rohkem.

Psalm 139

13 Sest sina valmistasid mu neerud
ja kudusid mind mu ema ihus. 
14 Ma tänan sind, et olen
nii kardetavalt imeliselt loodud.
Imelised on sinu teod,
seda tunneb mu hing hästi. 
15 Mu luud ei olnud varjul sinu eest,
kui mind salajas loodi,
kui mind maa sügavuses imeliseks kooti. 
16 Su silmad nägid mind juba mu eos
ja su raamatusse kirjutati kõik päevad,
mis olid määratud,
ehk küll ühtainustki neist
ei olnud olemas. 
17 Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal!
Kui väga suur on nende arv! 
18 Kui ma hakkaksin neid ära lugema, oleks neid rohkem kui liiva. Kui ma ärkan, olen ma alles sinu juures. 

Kalkun ka mõtles

....on minu uus moto hetkel.

Õpin siin vaikselt läbi valu, stressi ja kogemuste, et liiga palju ei tasu analüüsida ja mõelda.

Hulluks võib minna.

Kuskile maani on hea mõelda, aga edasi tasub juba asi üle anda Jumala hoolde!

Et siis protsess käib.

Lõpuks on ikkagi Jumal see, kes meie elutee on sättinud. Vahva ju. Mis mul siis pabistada veel?

Heheh, näe, läkski kergemaks. :D

Mis on olnud

olnud on seiklusrikas aeg koos Jumalaga.
täitsa huvitav kohe, kuidas asjad on läinud minu elus.
võibolla paari sõnaga räägin siis.
nimelt alustasin kuskil veebruaris oma praktikaotsinguid. esimese positiivse vastukajana sain Eesti Riigikantseleist, kust mind kutsuti ka vestlusele. kõik läks kenasti. kuid peale vestlust pidin mingi kuu ootama, et saada vastust ja ega ei saanudki, kui ise ei küsinud. ikka, et oota ja oota, õiget inimest pole kohal jne. siis puht juhuslikult sain teada, et mu enda kursakaaslane oli käinud seal vestlusel ja kohe sinna ka saanud. olin nördinud. pidin kaua ootama ja siis ka, et ei saa. see tundus minu jaoks ideaalne koht olevat. toompeal ikkagi...
kuid siis, olles ikka päris löödud, ütlesin Jumalale, et nii tahtsin seda kohta, kuid Sinul on parem plaan, Sinu teid me tihti ei mõista. tahan usaldada Sind ja mingu nii, nagu Sina ette näed.

olin rääkinud mitmetele inimestele, et otsin praktikakohta. kõik lubasid silmad lahti hoida ja tuttavad silme eest läbi jooksutada, et ehk on kuhugi võimalus. väga mitmetele inimestele/firmadele saatsin oma avaldusi.

järgmisel päeval (juba) sain kirja viimsis asuvast väikefirmast, kes otsis endale sekretäri asendamaks suvepuhkust. läbirääkimised kestsid paar kirjavahetust ja tundus, et sinna lähengi. samal päeval sain ka isamaaliidult kirja, et tulge, kui huvi on, midagi ehk leiab. siis endise saksa keele õpetaja kaudu sain audentesest kutse, et nad on meelitatud, et tahan seal praktikat teha. jne jne.

vau. mõtlesin, Jumal, aitäh. mida Sa minuga teed, nii palju järsku? kas on võimalik, et Jumal näitas, et kui usaldan, siis Ta saab ka rohkem õnnistada. ja et alati minu enda arvates parim ei ole veel see kõige parem?

nii oligi. ühel suvalisel kolmapäeval täitsin TTÜ kodukal ära CV, kus öeldi, et kui mõni vaba koht suures ülikoolis peaks olema, võtame ühendust. veel samal päeval oli kiri, et kas ma saaks tulla kohe, poole kohaga sekretäriks juriidilisse osakonda. mida????

kohe algusest peale oli siis suht kindel, et kui mul vähegi tahtmist on, võin seal tööle asuda. wow... Jumal, aitähh.

asi läkski edasi nii, et käisin, siis kui sain. nad saatsid mind veel sisekoolitusele, kust sain ametialast teadmist ja kantseleis veetsin päeva. kõik oli nii tore. sain oma praktika tehtud kooliga ühel ajal, mistõttu avanes mul võimalus otsida endale suveks töö või lihtsalt uus praktikakoht.

ja ennäe imet: Jumal tekitas mulle võimaluse minna vestlusele Sampo panka ja otse narva maanteel!!! käisin vestlusel ning järgmisel nädalal helistati ja öeldi, et kui saate siis võite kohe tulla õppima ja siis tööle. wow. aitäh Jumal.

praegu töötangi Sampos. kursakaaslased käivad veel vestlusel, et saada mulle partneriks suvel kuuks või nii, aga mina olen in juba esimesest vestlusevoorust peale.

nad lubavad mul käia eksamitel. sättisid minu tööl olemise perioodi vastavalt nii, nagu mulle sobiks. mida enamat võin tahta???

Tänu Jumalale selle kõige eest. Tema teed on imelised.

Halleluuja, kiitus Jumalale!

igav neljapäev

tänane päev algas ilusti. sain autoga peaaegu õigeaegselt kooli, kuid tund oli maru igav. organisatsiooni käitumine ei ülatanud end taas mu lemmikaineks saada. samuti ka asjaajamise tund, kus õpetaja sai endale hüüdnimeks naerutaun - ta naerab iseenda naljade peale, mis pole üldse naljakad ja koosnevad enamasti tema vigadest, mis ta tunni jooksul teeb. arvab, et kui ise naerab, siis on kõik korras.

siis tuli majandusmata. kuna meil oli õpsiga probleem selles aines, siis saime endale uue õpetaja. kuid enne seda käisid jutud, kus paar tüdrukut olid käinud uut õpetajat vaatamas ja jälgimas. igavesti kuri pidi olema, venelane ja hästi tigeda nöoga. kõik kardsid, et mis sellest küll välja tuleb, kuidas me teeme eksami küll ära?! kui tund hakkas, olid kõik vait, nagu sukad. õpetaja nägi tõesti selline natuke kuri, kuid mitte nii kuri, kui teda oli kirjaldatud. hakkas kogunisti nalja viskama ning seletas uue osa, mida me võtma hakkasime nii ilusti lahti, et kohe hea tundega võib eksamile minna.

miks oleme me nii kerglsed inimesi lahterdama? kuri-hea, ilus-kole, tark-rumal, blondiin-arukas, jne. tihti ei anta inimesele võimalust ennast tõestada, kui juba on eelarvamused reas, mis segavad ka edasist suhtumist ja tegutsemist. kahju, et see nii on. nii palju loeb see, kuidas sa välja näed ja kuidas liigud, käitud.

helistasin oma kulla sugulasele, kes just vajas väikest rõõmu oma päeva ja kes suudab seda paremini anda, kui mitte mina, ta lemmiksugs? ajee.

jube hea on tulla koju, teades, et soe söök ootab. vahel pole nälgagi, kuid see toit erutab hingi ja meeli, siis lihtsalt tuleb selle kõige heaga neid kasta.

mu väike õeke on nii armas, ta teeb kõigi tuju nii heaks. aina kingib naeratusi siia-sinna, kes vähegi tähelepanu talle kingib.

gospelkoor on ikka mõnna. kuigi mõned laulud on juba aastaid lauldud, siis nüüd on nad nagu uues valguses, tänu maikenile. osaliselt. suur tänu kuulub ka mu vanematele, kes hoolimata kõigest on püüdmas seda asja koos hoida.

praegu oleme sellises seisus, kus kõik tundub ühesõnaga väljendades karjumisena. kui vaid suudaks mõelda sellele, et see, kes mu kõrval laulab, võiks ka välja kosta, oleks kõik ok. või kui ei laulaks mõtlemata, kas see ka õigest kõlab. või kui mõelda, et muusikat on võimalik teha ka gosplis ja et ka gosplis on oma pianod ja forted.

aga eks paistab mis saab.

elu tundub tore, kuigi finantsala pole meie pere tugevam koht. oleme naiivsete heatahtlikke inimestena usaldanud paljusid inimesi, kes seda on ära kasutanud ning otseses mõttes meie kulul elanud, seda kõike võlaks nimetanud, kuid kas ka see tagasi tuli?? nakaa.

see masendab, et me oleme püüdnud elada normaalset elu, meil on piisavalt sissetulekut, et külmkapp on head ja parenat täis, kuid lihtsalt me ei saa seda ise kasutada. tobe.

loodan, et Jumal tuleb oma lahendustega ka meie ukse taha. sest Tema teab ja Tema suudab.

I sissekanne

mõtlesin, et võiks proovida, kuidas on hakata kirjutama iga päev või vähemalt paar korda nädalas ülevaate sellest, mis korda saadan ja mis tunded valdavad.
praegu oleks keeruline kõike see üles kirjutada, mis mu elus toimub. targem on lihtsalt jätkata sealt, kus hetkel olen.

kus ma olen?

olen hetkel seisus, kus kõik tundub normaalne. enam-vähem. ees on ootamas paar suuremat pingutamist, imeline bentoni-kontserttuur ning jõuluaeg, mis võiks vähegi ilus ja rahulik tulla.

koolis läheb normaalselt, kuigi mõned asjad on lootusetult lollis seisus.

samas olen optimist ning tean, et asi pole nii hull, kui kõik kokku näib ja kostub.

kodus valitseb õnn. väike õeke suudab teha imesid ning iga pereliikme silmadesst sära ja rõõmu tuua.

tänan Jumalat kõige eest, mis mu elus hea on!

Tema on see, kes on suutnud elu vormida selliseks, nagu ta on, ilma Temata oleks see natuke hullem ja suhtumine sellesse samuti.

hea on teada, et mul on Ta olemas ja et ta kuuleb, kui mul on vaja mingi saladus südamelt puistata, mille ainsaks saladusespidajaks olen mina üksi.

täna aga ootab mind ees võrkpall, milles loodan aina paraneda, et siis mängimist ikka rohkem ja rohkem nautida saaks.

esimese korra kohta on ehk piisav?