Ajumaht

 Viimasel ajal olen palju mõelnud selle peale, kui palju informatsiooni meile pähe mahub. Peame meeles pidama meeletul hulgal igasugu paroole – Pangakaardi PIN, ID-kaardi esimene ja teine PIN, tööl arvutisse logimise parool, gmaili, facebooki paroolid, lisaks blogisse sisse, kooli siseveebi parool, koguduse emailikonto, koguduse appi rakenduse parool, Cherry konto, kino kontod jne.

Sünnipäevad – pere sünnipäevad, sugulaste sünnipäevad, sõprade sünnipäevad, kolleegide sünnipäevad, täiesti lambi inimeste sünnipäevad jäävad lihtsalt meelde.

Telefoninumbrid – ok, siin on ainult lähipere numbrid peas, telefon on teinud siin karuteene ja kahjuks ei tea ma enamuse numbreid peast.

Tööalased teadmised – just käis paar uut töötajat osakonna tööga tutvumas ja seletasin enda jaoks elementaarseid asju, mis teise jaoks oli „too much information“.  See kõik on selge, tuleb une pealt. Programm, juhendid, käskkirjad, seadused, kontaktinimesed, kõike tean või vähemalt tean, kust otsida.

Ja siis on kõikvõimalikud teadmised, mis on eluks vajalikud ja mis ei ole eluks vajalikud. Uudised, mida silmad, reklaamid, mida näed, logod, asukohad.

Informatsioon teiste inimeste kohta – mida tema teeb, kus ta käib, mida ta sööb, mida ta ei tohi süüa, kus ta käinud on, mida kogenud. Mis ta lemmikasjad on.

Hullumeelne.

Ja tegelt kui vähegi tahaks – mahuks nii nii palju rohkem.

Psalm 139

13 Sest sina valmistasid mu neerud
ja kudusid mind mu ema ihus. 
14 Ma tänan sind, et olen
nii kardetavalt imeliselt loodud.
Imelised on sinu teod,
seda tunneb mu hing hästi. 
15 Mu luud ei olnud varjul sinu eest,
kui mind salajas loodi,
kui mind maa sügavuses imeliseks kooti. 
16 Su silmad nägid mind juba mu eos
ja su raamatusse kirjutati kõik päevad,
mis olid määratud,
ehk küll ühtainustki neist
ei olnud olemas. 
17 Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal!
Kui väga suur on nende arv! 
18 Kui ma hakkaksin neid ära lugema, oleks neid rohkem kui liiva. Kui ma ärkan, olen ma alles sinu juures.